Rooma reisipäevik III: teine täispäev Roomas
Õhtusest kokkuvõttest sõpradele:
Armsad vannembat ja sõbrad.
Mina olen nüüd mitu päeva Roomas olnud ja tervis on veel hea, mis sest et kibe põua- ja leitsahooaeg on. Põhjamaa inimene ei ole loodud 38-kraadise päevakuumaga mööda kiviseid uulitsaid ringi kooberdama, aga mis sa hädaga teed, kui aega napilt, uudishimu palju ning kohalik ühistranspordi sisteem ikka väegade segane on.
Täna jalutasime vähem - ainult 23300 sammu, aga neist enamuse kõige palavamal südapäeva ajal. Mis oli jube. Aga me oleme elus. Tallavõlvid on veel olemas, aga tundmise poolest vähem kui eile. No peaasi, et ei ole nagu Münchauseni hommikuse hurdaga, kes õhtul traavis taksina koju.
Täna oli konverentsi esimene päev, aga kõik hakkas pealõunal, nii et hommikul oli eesmärgiks Campo dei Fiori, juudi geto, Tiberina saar ja siis plaanisime kuidagi otse lõigata läbi Trastevere ülikooli. Kaart näitas, et niimoodi saama. Tahtsime parimat, läks nagu ringihulkumisega ikka.
Hommikul Vatikani minemine võib muutuda ruttu rutiiniks, aga sealtkaudu saab kõige lähemat teed pidi üle Tiberi. Me valisime ööbimispaiga konverentsikoha järgi, ja see oli väga arukas, kuid enamus Rooma vaatamisväärsustest jäid meist ikkagi Tiberi teisele kaldale.
Kolame küll püüdlikult neid tänavaid pidi, mida me veel käinud ei ole (sest nagu tavatses oma loengutes öelda õppejõud Lehtsaar: „Käidud teed ja nähtud näod on pikad ja igavad.“), aga lõppeks oled ikka jälle kuskil Vatikani nurga taga poodidetänaval ja mõtled, et kas osta nüüd see naeratavate nunnupreestritega aastakalender ära või ei. Või ikkagi Rooma kassid? (Noh, lõpuks ei ostnud kumbagi…)
Tiberi ületasime seekord Amadeo di Savoia silla kaudu ja siis leidsime kohe Kiriku. Roomas ei ole see muidugi eriti keeruline, siin on neid igal pool, aga seesinane oli lahti ja kohe hommikul esimene. San Giovanni di Fiorentini on Ristija Johannesele, kes on ka Firenze kaitsepühak, pühendatud kirik. No ikka astud sisse, mis siis et fassaad näeb välja täiesti suvaliselt mittemidagilubav tahmunud barokk, mida Roomas on palju. Aga Rooma kirikud on üllatusi täis ja kunagi ei tea, mida need tegelikult peidavad. Ja meil oli õigus – iga kirik võib üllatada! Siin ootas meid üllatus pisikese kõrvalaltari näol pea-altarist pahemat kätt: reliikvia-altar, mis oli pühendatud jalale. Labajalale, mis oli kenasti messingisse valatult keset klaaskappi. Nimelt saab siin kummardada Maarja Magdaleena labajalga (pakun, et suurus 37-38) ja seeläbi austada esimest jalga, mis astus Pühasse Hauda. Just nii oli ka altari kõrval kirjas. Võib-olla, kuigi väheusutavalt, oli seal messingjalas kuskil ka mõni pärisvarvas sees, sellest aru ei saanud.
Nii et kui teil on mõningane jalafetiš, siis see kirik on kindlasti teile ja selle leiab lihtsalt üles.
Via Giulia oli tore kitsas potitaimedega palistatud tühi vanalinnatänav, mis sai alguse kiriku eest ja liikus, kaardi järgi otsustades, Campo dei Fiori suunas. Kitsas, kõnniteedeta, munakivisillutisega ja tundus selline, kus pea-laiali-otsas ringi jalutav turist saab enam-vähem rahulikult kohmerdades uidata, ilma et kellelegi jalgu või mõne auto rataste alla jääks (nii vähe me ka Rooma liiklusest teadsime – seal sõitsid autod!). Sisehoovidel olid järjest eravalduse sildid ja püüdlikult ning kõikides vormides hoiti tänavatel, rõdudel, pottides, seintel ja seintes, katustel ja sisehoovides puid-põõsaid, kõike, mis vähegi kõrgemaks haljastuseks kvalifitseeruda saab. Ei mingit majakõdunemishirmus seinte paljaks rookimist luuderohust või metsviinapuust – haljas puu on suur väärtus.
Via Giulia’l asub ka üks mitmest Roomas Siena Katariinale pühendatud kirikutest, mis paraku on argipäevade hommikutel kinni. Natuke netis tuhnimist andis info, et seesinane kirik on sajandeid olnud Rooma kolinud Siena kogukonna käsutuses ning kolmas, kuhu kogukond liikus: lahkusid Sopra Minervast, kuhu Katariina, küll ilma peata, maetud on (aga sellest hiljem). Ja seda lihtsalt põhjusel: Via Giulia sai renessanssi ajal Siena päritolu kaupmeeste ja pankurite eelistatud elukohaks.
Muu hulgas majutab Via Giulia Italia Maffia Vastu Võitlemise Ametit, seda me märkasime ainult väga hambuni relvastatud valve järgi maja ees, ning kõige kummalisemat kirikut, mida ma näinud olen: surma vennaskonna poolt asutatud ja ehitatud Santa Maria dell'Orazione e Morte ehk Palve ja Surma Püha Maarja kirik. Selle kiriku vennaskond oli kunagi oma hooleks võtnud Tiberisse uppunute matmise. Ka see kirik oli kinni. Netist nähtud piltide järgi asuvad seal äärmiselt muljetavaldavad kandelaabrid, mis on tehtud inimluudest. Selle tänapäeval Lõuna-Ameerikas levinud ning isegi problemaatiliseks osutunud Santa Muerte kultusel on katoliikluses ikka tükilt juuri all. Aga kurioosseid kirikuid on Roomas igal sammul, astu suvalisse sisse ja see üllatab sind raudselt millegagi.
Campo dei Fiori turg oli oodatust palju väiksem. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga kui see on üks neist kohtadest, kuhu Roomas kindlasti minna tasub ja just turu tõttu, siis nagu ootad…. Midagi. Aga on nagu ikka – hulk lette, on toitu ja tavalist suveniirinänni. AGA – dei Fiori turg õnnistas meid minu elu parimate viigimarjadega. Ainuüksi selle pärast tasus tulla! Müüjaks oli perekond – küpsemas keskeas peremees, tema proua ja emma-kumma ema, tõeline vana Itaalia matroon-nonna. Valis meile oma käega viigimarjad välja ja need olid iga viimast kui senti väärt. Nonna manitses, et tema viigimarju ei pea koorima, kõik on söödav ja hea. Ja tõesti ei pidanud.
Siis suundusime juudi geto poole. Rooma juudi kogukonda peetakse vanimaks diasporaa-kogukonnaks kogu maailmas ja sellele geto-alale aeti nad elama 16. sajandil. Toona oli see üks viletsamaid kohti Roomas, mis jäi alatihti Tiberi üleujutuste alla. Juutide ainult getos elamise nõude tühistab Napoleon, aga peale tema suurt kaotust aetakse juudid getosse tagasi.
Sünagoog – Rooma suurim - pärineb 20. sajandi algusest, aga on hetkel renoveerimisel, nii et oli mähitud tellingutesse ja kilesse. Ja tundus seetõttu suletud mis suletud.
Juudi getos leidsime üles Nonna Betta toidukoha, kus saab reisisoovituste järgi parimaid ja kuulsaimaid Rooma artišokke. Aga need jäävad järgmiseks korraks.
Ja siis komistasime täiesti juhuslikult (kuule, lähme selle tänava nurga taha, sealt paistavad mingid sambad!) antiikteatri (Marcelluse teater), Apollole pühendatud templi varemete, sealsamas kõrguva romaani stiilis kampaniili ja barokse kiriku (seal tegutses klooster) ning natuke eemal asuva Vittorio Emmanuele palee peale. Ja kuskil on veel mingid varemed ja kirikud. See ongi Rooma – mitutuhat aastat ajalugu, kõik koos, kihiti ja läbisegi ja kõik elab. Ning laguneb.
Ameeriklased võivad rääkida suurelt unistamises. Aga itaallased ei unistanud vaid ehitasid oma lopsakate bakenbardjate vuntsidega härrasmehest kuningale, Vittorio Emmanuele II, monumendi, mis paneb mõtlema tsikuraatidele ja püramiididele.
Aga aeg pressib peale, varsti hakkab konverents peale ja me peame edasi liikuma. Tiberina saarele saab Rooma vanimat silda, Ponte Fabricio’t pidi (AD 62 kui ma õigesti mäletan) ja seal on pühale Bartolomeuse kirik, mille kõik kõrvalaltarid on pühendatud 20.-21 sajandi uusmärtritele, sh ka kommunismi ja natsismi omadele.
Kuna päev kiskus lõunasse ja päike peksis halastamatult lagipähe, siis tuli end värskendada. Suvises Roomas pole selleks midagi paremat kui lemoncocco – pisikestest käruputkadest müüdav kohapeal kokku tembitud jook kookosevee, ohtra jää, värske Sitsiilia sidruni ja mõningase pruuni suhkruga. Kohe eluisu tuleb tagasi. Mõni energiajook võib anda tiivad, aga lemoncocco annab tagasi jalad ja käimisjaksu.
Ja siis me sukeldusime Trasteveresse, kus ilma hea kaardirakenduseta hakkama ei saa. Eriti kui on kiire ja mõtteis kuskilt otse lõigata. Tõeline vanalinn, pisikesed käänulised kitsad tänavad (ja ka siin sõidetakse autodega) ilma mingi näilise suundumisloogikata, mõni neist lõppes lihtsalt kinnimüüritud väravaga. Kuigi kaart kinnitas, et sedakaudu saab konverentsipaika otse küll.
Rooma on teadupärast ehitatud seitsme künka otsa ja ühe otsa me siis higistades rühkisime – no Eestis me nimetame künkaks natuke madalamaid vorme, aga võib muidugi ka olla, et metsik palavus võimendas kõiki treppe ja ülesmägetänavaid kordades.
Igatahes mõtlesime, et teeme Via Antica Aurelia’t pidi otselõikamise konverentsikoha juurde. Kaart ütles, et see otsetee on kokku ainult 4km ja see ei ole tegelikult ju mingi pikk maa minna.
Imestasime küll, et kuda see 4km nii palju aega võtab, aga kõigepealt me ronisime pikalt mäest üles, siis eksisime natuke ära ja siis otsustasime kokku hoida 1km jalavaeva, et mitte ekselda mingis pargis, ning järgmised 2km kõndisime üsna kitsal kahesuunalisel tänaval, mis kulges müüride vahel ja kus tegelikult EI OLNUD kõnniteed. Alguses lasti meile ka signaali, millest me muidugi midagi ei järeldanud, sest olime provintsliku naiivsusega veendunud, et nii tsiviliseeritud linnas, nagu Rooma, lihtsalt on kõikidel tänavatel lõpuks ikka mingitki kõnniteed. Seega olime täis innukat usku, et küll see kõnnitee kohe tuleb, sest nagu me juba kogenud olime - Roomas need kõnniteed ilmuvad ja kaovad nii suvaliselt, et ei jaksa väga muretseda. No via Antica Aurelia ongi ilma kõnniteeta. Ja autodele. Kogu ulatuses. Kõndimiseks on umbes 50cm teeperve, mis on poole ulatuses mattunud piiniaokaste ja leheprügi alla ja siis algab kivimüür. Oli hetki, kui seisime, selg vastu seina, ja ootasime autode möödumist.
Nii et nüüd siis teate teie ka: via Attica Aurelia pigem ei ole jalakäijatele.
Arvestades, et meist sõitsid mööda nii politsei kui ka karabinjeerid, keda kõikepõlgava ilmega trotslikult edasitrampivad turistid absoluutselt ei huvitanud ega ka häirinud, siis ilmselt midagi täiesti kriminaalset me korda ei saatnud. Aga küllap Rooma on ka igasuguste idiootidest turistidega harjunud, kes kakerdavad tont-teab-kus ning kellega on lihtsalt parem mitte tegemist teha, kui nad just ei vandaalitse või auto ette ei hüppa. Mida me kumbagi ei teinud.
Ma arvan, et need olid mu elu pikimad 2km pea 40-kraadises kuumuses, kivimüüri varjus, pidevalt piiniaokkaid kingast välja õngitsedes.
Aga lõpuks jõudsime me konverentsikohta elusalt, ühes tükis ja enam-vähem terve mõistuse juures olles kohale. Ja ka õigeks ajaks – avakõned ja ettekanded pidid algama kell 14.00 ja me jõudsime enne isegi näksimist, vett ja kohvi haarata.
Kõigil oli hea meel (meil endil eriti). Ja olla üle tüki aja ruumis, kus on konditsioneer ning jahedam kui väljas, on tõeline õnnistus. Nii vähe on vaja inimlikuks õnneks.
EFTRE – Euroopa religioonialase hariduse õpetajate foorum – on institutsioon, mis annab usundi- ja usuõpetusega seotud inimestele jagatud mõtteruumi, kõnekandepinda ning ka tegutsemisvõrgustiku. Loodud 1980. aastal Helsinkis ning põhitegevuseks ongi erinevate õpi- ja töötubade, seminaride ja konverentside korraldamine. Konverentsid toimuvad üle kahe aasta, seekord siis Roomas.
Konverentsi asukoha osas selgus, et tegemist on Link Campus University nimelise ülikooliga, mis on tegelikult väga noor institutsioon, asutati 1999 ühe endise poliitiku poolt. Tegemist on Malta ülikooli haruga ja see on esimene välismaine ülikool, mis Roomas tegutsemisloa sai. Ülikooli seostatakse muuhulgas ka Itaalia luure tegevustega.
Aga mis moodi nad endale sellise kampuse saanud on, seda ma ei oska oletada ka. Nimelt tegutsevad nad paavst Pius V jaoks tema valitsemisaja alguseks ehitatud majas (casale), mis on olnud ka rikastes erakätes ning kus on 19. sajandist tegutsenud ka Savoia Margarita, Itaalia esimese kuninganna poolt asutatud pimedate kool. Sellest kujunes välja Itaalia pimedate ja ka kurtide hariduse keskus. Raamatukogu, kus toimusid konverentsi põhiettekanded, oli Itaalia esimene just erivajadustega õppuritele pühendatud kirjanduse raamatukogu. (Seda kahjuks meile üldse ei räägitud…)
Ma arvan, et igal ülikoolil peaks olema nii ilusa aia ja pargiga õppekompleks. Sellises ümbruses õppimine lihtsalt mõjub juba sedavõrd ülendavalt, et inimene tahabki targaks saada! Isegi kui ta on pime ja seda ilu ei näe, aga tajub.
Mina kui konverentsinoviits lihtsalt teretasin viisakalt kõiki ja üritasin selgeks saada, kes on kes ja kus on mis. Väike seltskond soomlasi, mõni neist ka Tartus õppinud ja muidugi oli meil ühiseid tuttavaid.
Esimesed ettekanded olid ka üldisemad: tervitussõnad ja Global Teacher Award auhinna võitnud õpetaja tänukõne. Viimane oli itaalia keeles ja järeltõlkega, mis minu jaoks oli pisut ootamatu. Aga Itaalias ei ole inglise keel nii norm kui me arvata tahaks.
Ülevaade katoliikliku Itaalia usu(ndi)õpetuse arengutest oli ses mõttes huvitav, et terve hulk aspekte, mis olid Itaalias hetkel uuendusmeelsed ja alles nii-öelda töös, olid Eestis usuõpetuse normiks juba 100 aastat tagasi, esimese referendumi aegu.
Mis oli minu jaoks täiesti hämmastav: konverentsi toitlustuse osa. Ajal kui meie tõmbame end prügi osas rihmaks, korraldame terve laulupeo korduvkasutuse nõudega ja sordime ja keelame, käis konverentsi KOGU toitlustus AINULT ühekordsete nõudega! Välja arvatud kohv. (Sest mingi asi peab ikka püha ka olema – kohv tuleb masinast ja korralikesse tassidesse!) Tundub, et sama moodi on lahendatud ka kogu tudengite igapäevane toitlustus. Ja rämpsuks muutunud nõud lendavad hiljem kõik ühte konteinerisse kokku. Biojääde kogutakse eraldi, aga plast, küll bio, aga ikkagi ühekordne kraam, läheb kõik ühte kotti ja… võib-olla põletamisesse. Midagi muud sellega ju teha ei ole.
Igatahes – sai hommik ja õhtu ja kolmas päev: pikk, palav ja muljetest kobrutav.
Järgnevatel nädalatel saavad huvilised lugeda usuteaduskonna magistrandi Katrin Alekandi muljeid Igavesest Linnast - Roomast!
